tuule tormakas rutt ei takista meid,
tule, kõnnime värske kevade künnil
hommikukasteses rohus,
väldime tolmuseid teid,
elame tärkava armu ilusas sünnis,
tule,
täna tuul ei takista meid
_ _ _
ja teile daam?
soovite ehk juua?
ei, täna olen kaine.
kas tõesti midagi ei võigi teile tuua?
oh, võite küll- see kõrvaltlaua naine!
_ _ _
su silmist roosiõielehti korjasin ma eile õhtul sülemi,
su lähedus mind täitis,
täitis üleni,
su nähtamatu sõõr mind hellalt embas,
su pilku uppudes end tundsin iseendas.
mu südames on rohkem sind kui mind
su vabadus, mis tiibu sirutab ning hõljub,
haarab,
mu väike maailm võtab hoogu, liugleb kaasa,
su silmist roosiõielehti korjasin ma eile õhtul sülemi
mu südames on rohkem sind kui kedagi
_ _ _
ootasin
ja läbi vihmasaju
arvasin, et tuled naerusui,
kuid ei,
sa olid rõõmutu ja tuim.
taipasin, et olen üleliigne,
mul pole osa sinu tummas kurbuses,
veelgi enam-
sinu õnnel seisan ees
_ _ _
hulgus olen-
teadlik oma jõuetusest muuta,
kurblik oma vabaduses minna,
aimduses, et rahu hing ei saagi.
Ja oli kord- mind hüüti Nipernaadiks
Lõuend olen-
värve lisab kunstnik hetke ajel,
piire sätib, laiendab ja kaotab,
mõtteis taevariik saab põrguks juba eos.
Jah, hästi tean, kes pintslit hoiab peos.
Iseendalegi mõistatuseks olen.
Aimduses, et rahu hing ei saagi.
Kus ta nüüd, see, keda hüüti Nipernaadiks?
***
Enam ei hoolinud päikesest
vihmadest märjas aias.
Enam ei küsinud,
langeb su juustele lund.
Aega, mis otsas
ja aega, mis ees ei kaalunud,
palusin palusin palusin igavest und.
Su tulekut vaatasin,
tundus see lõpmata kaugel.
Olekut katsusin,
õhku jäi rippuma tee.
Ah, milleks need pisarad,
pillatud pisarad laugel…
Teada, et läinud või loota, et kestame veel?
Käsi ei ulatu käeni
Ei teagi, kas vaja.
Silmad silmi ei otsi
ja suudlusi suu.
Peatame peatame peatame lahkuva aja!
Kaasa lennata praegu ei oska me ju!
Enam ei hoolinud päikesest
vihmadest märjas aias.
Enam ei küsinud, langeb su juustele lund.
Enam ei midagi.
Isegi igavest und.
***
Sind tõlkisin ma oma keelde sobima.
Ja haavunult end petetuna leidsin.
Vaikust lihtne valesti on tõlkida.
***
kui peaksin juhtumisi
homme lahkuma
ja sääl uuritaks, et kuidas elasid
siis vastaksin, et aralt:
kõik sooja tõstsin maha jahtuma
kõik unistused panin tallele
kõik käegalöömisedki lükkasin ma edasi
et kui tüdinen kord, varuplaan on alles
ehk lühidalt- ma hoidsin elu tagavaraks
***
