juuli 11, 2009

11. juuli

Inimesed on jätkuvalt tegusad- kes läheb rolleriga Norra tippu, kes jalgrattaga Aafrikasse, kes…

Teatavasti minule sellised ettevõtmised meeldivad. Mitte et ma ise oleks neid teinud, aga üldiselt meeldivad. Ma olen sihuke vana-kooli-inimene, kes leiab, et saavutus pole mingi saavutus, kui see pole läbi piina, meeleheite, hulluse ja enesesunni tulnud. Alati mõtlen, et kui mul järgmine puhkus tuleb, siis võtan ka ühe sellise ette, ükskõik millise täpselt siis. Siiani on küll täpselt nii läinud, nagu arvata ongi- alati on mingid plaanid juba enne puhkust end kenasti paika sobitanud su päevakavasse ja need plaanid hakivad selle aja kuidagi ebamugavalt juppideks, nii et kokkuvõttes ei jää aega rahulikult oma hullumeelsuse rüpes ja igasuguseid füüsilisi piire eirates maailma lõppu matkata. Olgem ausad, eks unistus seljakotiga päikesetõusu poole minna on nagunii mõnusalt magusvalus, selle unistuse elluviimine arvatavasti peamiselt lihtsalt valus. Ja sellegi poolest ma ei ütle, et ma ei tee seda kunagi. Kunagi kindlasti…!

Kunagi teen ma veel paljusid asju, loodetavasti.

juuli 8, 2009

ikka 8. juuli

Mind tabas täna hommikul tõelise üllatusena, et mu silmanägemine pole enam sugugi veatu. Hommikukohvi kõrvale mängis telekas ja noh, teate ju küll, kuidas sellisel varajasel kellaajal lastakse mõne kanali pealt muusikat ja taustaks võid lugeda uudiseid. Õde küsis mult, kas ma viitsin lugeda ka ja kas midagi huvitavat on juhtunud. “Ma ei näe nii kaugelt lugeda,” tunnistasin.

“Aa, silmanägemine on kehvaks jäänud!”

“Ei, ma arvan, et su telekapildil on midagi viga.” Kusjuures selles viimases olin ma üsna veendunud, sest juba eile õhtul märkasin, et ma ei näe lugeda kirja. (Oma kodus mul seda häda pole, mul on nii suure ekraaniga telekas, et ma peaksin olema peaaegu pime, kui ma ei näeks ja nagunii ma enamasti kuulan, mitte ei loe.)

Tema ulatab mulle prillid ja ütleb, et proovi nendega. Ja ennäe!, prillid parandasid justnagu imeväel tema teleriekraani. Kiri muutus selgeks ja oli kergesti loetav.

Haa, ütleb Elu mulle kõrvalt. Haa! Sa mõtlesid, et sa jääd igavesti selliseks, nagu sa olid 14-aastaselt!?!

juuli 8, 2009

8. juuli

Nii, ma olen nüüd endale antud lubadust kenasti pidanud, ostsin omale auto enne, kui 30 kukub. Madza 323.

Pisikese, üsna vana, väga odava, aga viriseda oleks patt. Ei roosteta, sõidab kenasti, suurt kolisemist või krigisemist teel Pärnust Tallinna kuulda polnud. Ma olen siiani sõitnud selliste suhteliselt uute ja mugavate autodega, mistõttu õigete käikude leidmisega, täpsemalt just kolmanda käiguga oli pool teed probleeme, kippus viies sisse minema, linnas leidsin selle kolmanda ka lõpuks üles. Aga päris hea tunne on. See ei kuulu pangale ega ühelegi lahkele rahalaenajale, vaid täielikult ainult minule endale. Kui katki läheb, pole ka suur kaotus.

Ehkki jah, kallid sõbrad. Sel kuul ärge mind restorani kutsuge ja kui õlut joome, siis ainult kodus :P Sest auto ise ja arvele võtmine ja liikluskindlustus ja kütus tegid mu pangaarvel päris korraliku suurpuhastuse.

Eks siis ole näha, kauaks mul on kannatust sellisega sõita ja kui kiiresti see isu kasvab.

juuli 2, 2009

esimene juuli

Istusin trammis, kulgesin tasakesi kodu poole, olin tulnud just ühe 4-aastase juurest, päike paistis ja ma mõtlesin, kuidas kuumusega harjub nii kiiresti. Esimene, teine päev on palav ja raske, järgmised päevad tunduvad taevalikult mõnusad, nii et mõte tuleva esmaspäeva väidetavalt 10-kraadisest ilmast tekitab tahtmise see kuumus kinni haarata ja mitte käest anda.

Lapsed on lihtsalt vaimustavad. Mind on alati võlunud see võimalus kõrvalt vaadata, kuidas nende arusaam maailmast kujuneb ja areneb. Ja on kummaline tagantjärele mõelda lausetele, mida oled kuulnud, olles veel ise laps, teiste täiskasvanute suust. Lausetele, mis olid hinnangud, põhimõtted, rahvatarkused. Lausetele, mida ise püüad kindlasti mitte öelda. Sest annad endale aru, kuidas laps sind kuulab ja sinult õpib ja ei taha talle sisse juurutada väärarusaamu. Ei taha teda hirmutada. Ei taha temas äratada sallimatust. Las see kõik tuleb omal ajal, sest tuleb nagunii elukogemusega.

Mõnikord ma mõtlen tagasi õpetajatele ja küsin endalt hämmastusega, kuidas nad said oma enda tõekspidamisi säärase tõe pähe levitada?! Kas neil ei tulnud pähe, et lapsed ei oska veel suhtuda kuuldusse kerge kahtlusega? Kui ma ütlen, et jalg kasvab hauast välja, siis laps usub seda. Või et kõhus hakkab kasvama õunapuu. Või et tuleb kuri inimene ja viib sind ära, kui sa sõna ei kuula. Olgu, need näited on näited, mida öeldakse väikelastele, õpetajatel pole sellega kuigi suurt pistmist. Ent mõte jääb samaks.

See selleks. Ühesõnaga, ma istusin trammis. Ja pidasin taaskord aru, mida mõtlesid meie kauged esivanemad, kes pidasid heaks ideeks siia pimedale põhjakaldale pidama jääda. Nähtavasti tulid nad toidu järgi. Mere äärde. Aga saabus ju talv ja on enam kui kindel, et tol ajal polnud need talved raasugi soojemad, pigem ikka veel krõbedamad. Kas neil ei tekkinud mõte, et pole arukas siia randuda? Koguda rasva naha alla ja toitu sahvrisse (või mis iganes seda sahvrit tollal asendas) ja küttematerjali kuuri, et üle elada see aeg, kui on peaaegu kogu aeg kottpime ja absoluutselt liiga külm. Kas D-vitamiini puudujääk ei masendanud neid kevade hakul?

Ja kas meil on selle pärast siiani see tohutu kogumisvajadus (mida me nimetame nüüd moodsalt asjade kultuseks!), et see on meile juba geenidesse sisse kodeeritud, aga tänapäeval pole enam otstarbekas koguda, sest me oleme teinud oma elu siin nii mugavaks, et odavam on hetke vajaduste järgi osta?

Aga võib-olla tõesti peaksin ma selliste ilmadega mütsi kandma, oleks pea selgem ja mõttetuid kasutuid emotsioone vähem? :)

Hm ja kuna minevik juba sellisel ootamatul moel mu uksele koputas ja mind mitmeks päevaks sinna tagasi vaatama sundis, mille ma ammuilma selja taha jätnud olin, otsustasin, et olgu peale, ma koputan ise ka mineviku uksele. Veelgi kaugemale. Aega, mida ma ei taha mäletadagi. Sest mul on tunne, et see oli üks teine inimene, kes pole mina. Ning see inimene ei tee mulle isegi nalja, pigem on ta nagu hästi hoitud saladus, mis ei tohiks iialgi välja tulla. Ma saatsin kirja sinna minevikku. Kui ta ei vasta, siis pole ma midagi kaotanud, kui ta vastab, on mul ehk võimalus … haruldane võimalus vaadata veel üks kord nendesse silmadesse, mis mind kunagi väga ammu nii palju mõjutasid ja saada vastus, kas need asjad peaksidki jääma sinna, kus nad juhtusid, sest nende roll on täidetud ja see roll saigi olla tähtis ainult sel hetkel… või on raasuke tõde selles, mida ma aeg-ajalt kahtlustan- me kohtume täpselt õigete inimestega, aga sageli täiesti valel ajal. Eks siis näha ole, mis saab.

Ja milline iroonia- ma olen oma uues kodus elanud vaevalt kuu ja mul tekkisid kohe lemmiknaabrid ja o t s e l o o m u l i k u l t kolisid nad ära!!! Vaatasin, et korter on vaba ja ootab uusi üürilisi ja lootus jääb, et ma saan uued lemmiknaabrid. Ja ma tean küll, mida Krissu Universum sellest arvab. Aga ma olen naiivne optimist ;)

juuni 30, 2009

juuni viimane päev

Ja selle suve esimene välisuplus on ka tehtud, Viljandi järves sedakorda :)

Viljandi ise… Hm, hämmastav, kui paljudes kohtades pole ma nii ammu käinud, et ma ei mäleta enam viimast käiku. Ma ei mäletanud, et lossimäelt on selline lummav vaade järvele. Ma ei teadnud, et mul võib seal istudes tekkida mõte, et lastel on säärases linnas hea kasvada. Mul polnud aimugi, et Viljandi meenutab paljuski Vana-Pärnut.

Ja erinevalt Raplast, oli nende kiriku uks külastajatele avatud. Teate mis, neil pole klassikalist altarimaali ristil rippuva Jeesus-poisiga. Neil pole üldse altarimaali. Neil on naine postamendil. Arvatavasti Maarja Magdalena (kui see on õige kirjapilt), ehkki päris kindlasti ma ei saa seda väita, sest olgu, et ma suhtun ristiusku mitte kõige suurema armastusega, on mul siiski teatav aukartus kirikute ees ja päris altarile ikka ei astu, ka mitte selleks, et lugeda naise nime.

Seda, et vesi soe oleks olnud, ma ka ei ütle. Sest mu sisemine termomeeter loeb külmaks ka basseinivee, mistõttu ma ei teagi, mis on tavainimese jaoks soe vesi. Ma igatahes seisin põlvini vees ja kogusin hulk aega tahtejõudu. Üks pisike plika hulpis oma ujumisrõngal ümber minu ja seletas, et siis pole enam külm, kui juba vette lähed ning juhtis tähelepanu kaladele, kes oli piisavalt väikesed, nii et ta ei kartnud neid enam. Lõpuks oli mul tunne, et kui ma ei uju, vean alt ka teda, mitte üksi ennast. Ja ma ujusin.

Ja nii ma olengi õnnelik :) Nii lihtne.