13. november

Teate, kullakesed, mul hakkas puhkus. Mitte ülearu pikk, ent piisav, et asju distantsilt vaadata. Ja oi, kuidas mul seda vaja on.

Nii et siit kõigile, kes tööd rügavad teha- jõudu Ja mulle- palju õnne

12. november, politseipäev

Istun köögi laua taga, naudin hommikukohvi, väljas sajab midagi ebamäärast… Lugesin Karini Ameerika-blogi otsast otsani läbi ja tundsin hinges korraks seda kipitust, et näe, inimesed lähevad teise maailma otsa ja elavadki…

Homme on vaja veel õhtuni tööl olla ja algab puhkus. Ma arvasin, tõesti arvasin, et selleks homseks päevaks on mu elus niimõnigi asi teistmoodi. Ütlesin veel aasta alguses, et kui ei ole, siis pakin ka asjad ja sõidan kuhugi ära. Loomulikult ma päris nii teha ei saa, mu kaks kassi ei taha lisanduda nende ligi kahe miljoni hulka (nii palju olevat Eestis umbmääraselt hulkuvaid kasse!), kellel pole kedagi. Kaks miljonit! Ma tean ühte naist, kes toidab kahte neist. Ja ma tean ühte naist, kes aeg-ajalt tassib mõned neist koju ja hakkab peret otsima…

Teate seda küsimust- kust võtavad inimesed usu, et tehes täna asju samamoodi nagu eile ja üleeile, on homme täiesti teistsugune päev? Ma ei ole enda arvates teinud täna asju samamoodi nagu eile. Aga ikka on mingid asjad, mille oled võtnud plaani ja mis mitte kuidagi ei õnnestu. Vahel tekib mõte, kas ma ujun vastuvoolu, sest ükskõik, kui palju ma pingutan, ikka olen ma sama koha peal paigal… Mõni ütleb, et tulemus sõltub sellest, kui palju sa suudad uskuda. Mõni ütleb, et sõltub sellest, kui hästi suudad universumit veenda, et sa ei taha üldse seda, mida sa tahad. Mõni ütleb, et saad selle, millest loobud.

Ma ei saa kurta, et mu elul midagi otseselt viga oleks. Ma ei saa kurta, et see aasta oleks nüüd aia taha läinud. Üldsegi mitte, paljuski on olnud väga hea aasta. Ma tean juba praegu, et ka 10 aasta pärast ma mäletan seda 2009. aasta sügist.

Ei, ma ei tõmba veel otsi kokku. Mul on veel selleks aastaks plaane.

Täna on politseipäev. Nende meeste ja naiste päev, kes lapsena mõtlesid- minust saab politseinik, ma tahan maailma päästa (Mõni kindlasti mõtles, et ma tahan relva kanda, ma tahan sõda mängida, ma tahan kiirete autodega linnas kihutada…) Keegi meist vaevalt päriselt teadis, mida me tegelikult iga päev tegema hakkame…

Earth is full, go home

Lugesin neid viimase aja artikleid eutanaasia kohta … ja muidugi lähevad mõtted kohe nende teiste asjade peale. Et me võime täiesti rahumeeli oma looteid tappa ja riik võib rahumeeli oma kurjategijaid tappa, aga surmale määratud piinlev haige peab oma piinad elusast peast lõpuni kannatama.

(Ma ei leia treilerit, aga 2003.a. on tehtud üks üsna hea film sel teemal- The Event. Tasub vaadata. http://en.wikipedia.org/wiki/The_Event )

10. november

Mmmmm, see lumesadu, kas teate… See lumi…. On hetki, millel on lumelõhn

…. lapsena me sumpasime põlvedeni, ei puusadeni ulatuvates hangedes ja mängisime, et oleme rändajad Põhjapoolusel

…. tol 1996. aasta jõulul, kui külma oli 25 kraadi ja autoga majani ei pääsenud ja ema oli haiglas ja isa käis hommikul viimast korda meid vaatamas

…. sa ütlesid, et teed mulle akna alla lumememme, et mul oleks hommikul midagi vaadata ja sa tegidki- joonistasid lumele

…. see möödunud aasta tuisupäev, kui aeg jäi järsku seisma ja kõik loobusid korraga kiirustamast, sest polnud mõtet. Milline teistmoodi päev see oli

…. lapsepõlvetalved, kui pakane pani vanaemakodu aiapostid pragisema

…. tookordne vabariigi aastapäev, kui me läksime paraadile punase peaga poissi vaatama

…. Pirita muulil joodud hommikukohvi. Huvitav, kas sa ise mäletadki.

…. oo, sel päeval, kui me vennaga vallutasime metsavendade punkri vanaema maja taga metsas, tegime lõkke ja küpsetasime kartuleid… Ja sõime lõpuks ikka pooltoorelt ära, sest me olime lapsed ja meil polnud kannatust oodata

…. sel aastavahetuse ööl Pirital, hõõgveini ja küünlavalguse ja sinuga

…. ja veel mõnel säärasel hommikul/õhtul/ööl, mis pole kunagi saanud õigust elada mujal kui minu mälestustes

isadepäev

Õujeee, House`i uus hooaeg alustab teisipäeval, kes veel ei tea

(ja nüüd ma ei saa siia enne teisipäeva ühtegi postitust juurde kirjutada, muidu meeldetuletus ei toimi)

(ja ma mõtlesin küll oma isale ka, aga mul ei õnnestunud tema numbrit hankida ja nii ma ei saanudki lõpetada 13 aastat kestnud vaikust)

7. november

Kellades on midagi maagilist, räägitakse. Kui ostad spontaanselt uue kella, pidavat see tähistama uue etapi algust elus (ilmselgelt see ei toimi nõnda, kui seda teadlikult teha, jah?). Ja väidetavalt jääb inimesel surma hetkel kell seisma. Mis, muuseas, ei ole tõsi, ma olen kordi ja kordi kontrollinud. Aga kui mul seinakell seisma jäi ja nädala pärast ühepäevase vahega kaks käekella ka, siis mõtlesin küll, et nüüd ma vist suren.

Nüüd on sellest kaks kuud möödas, ei surnud… ja enam ei imesta ka.

Eile oli hea päev. Teil ka, ma loodan.

6. november

http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2009/11/veel-homondusest.html

See viide pole seepärast, et mul oleks hirmus hea meel nende sõnade pärast siin ega ka seepärast, et siin leiduks midagi uut. Sest ei leidu, siin on kirjas enam-vähem just see, mida on kordi ja kordi öeldud. Ja mingil põhjusel jäävad vastused neile küsimustele hüüdjaks hääleks kõrbes, no ei kuulda, lihtsalt ei kuulda. Ma lugesin ja mu ainus mõte oli- jälle!

Ma olen seda varem ka öelnud, mis mind peamiselt motiveeris, kui ma pride`i korraldajatele abikäe ulatasin. See polnud päriselt selle pärast, mis oli pride`i peamine eesmärk- anname vihkamisele näo jne jne…. Mind motiveeris mõte, et kuskil siin Eestimaal on noori ja ehk ka vanu, kes arvavad, et nad on üksi. Me ei saa minna ükshaaval kõigi juurde ja öelda, et sa pole üksi. Me ei teagi, kust neid leida. Aga me saime, vähemalt mina sain astuda tänavale ja öelda- ma olen siin sinu ja sinu ja sinu jaoks

Aga eks me loomulikult tahtsime öelda tegelikult seda, et ma olen su naaber, kolleeg, sugulane, sõber, sinu pangateller, juuksur… Ma olen see inimene, kellele sa sadu kordi oled rõõmsalt naeratanud ja head päeva soovinud. Ja minu homoseksuaalsus pole siiani sulle külge hakanud, pole sinult midagi ära võtnud ega sulle midagi peale surunud. Mis on ometi see nii suur asi, mis MINUS muutub sel hetkel, kui sa tead mu orientatsiooni? Mis on see, mis sinu elus muutub sellest? Miks see, et ma tean sinu naise iseloomu, su perepuhkuse detaile, su lapse sõprade nimesid on täiesti normaalne, aga kui sina peaksid kogemata kombel kuulma mind isegi mainimas oma elukaaslast, on see millegi pealepressimine?

Noh, ma räägin siin puhtteoreetiliselt. Mul endal pole küll juhtunud teele selliseid inimesi, kes mind sõnadega ründaks, veel vähem mingil muul moel. See viimati mainitu, see suhtumine või ründamise puudumine on küll oluline, ent on palju muid asju, mis on eluliselt vajalikud. Ja tõeline probleem ilmutab end siin hoopis. Tõelised probleemid on need, kuidas oma lapsega haigulehele jääda, kui mina ise pole teda sünnitanud; kuidas oma elukaaslase juurde pääseda, kui temaga midagi juhtub; kuidas lahendada juriidilisi probleeme ja kaitsta enda õigusi… Nende probleemide lahendamiseni on raske jõuda, kui me ei jõua edasi sellest kohast, et “preili Kampus võiks oma ebaterveid ihasid taltsutada” ja “juba Piiblis on kirjas…”.

Mis ma oskan öelda. Laienda oma silmaringi. Õpi ajalugu. Loe uurimistöid. Tutvu maailmapraktikaga. Onju, ja siis tule oma argumentidega, miks just homoseksuaalsus on kõigi maailma hädade häll. Oh, isegi pole tarvis mitmuses rääkida, ütle üks ainus asi, mida halba homoseksuaalsus teeb!

Nagu maailmas vähe probleeme oleks…

Ja ma ennetan seda ühte argumenti- homoseksuaalsus ei tee mind viljatuks.

5. november

Inimesed on, mõtlesin täna, nagu ying-yang sümbol. Ükskõik, kas näitad oma valget või tumedat poolt, ikka on teist ka natuke näha.

Eluterve on see sõna, justnimelt eluterve, nagu sa ütlesid. Keegi lihtsalt tuleb ja lajatab oma arvamuse nagu telliskivi sinu klaaslauale ja see on nii konkreetne, et ei jäägi ruumi kauplemiseks. Mõnikord ma tahan ka seda osata. Ja mõnikord ma oskan ka.

Seda “käed taskus, ma kõnnin edasi; mis tulema peab, see tulgu; ei vihka, ei armasta kedagi…”

Aga siis koperdad kogemata millegi otsa, mis paneb sind vastama küsimusele- mida sul kaotada on, et kõike! Mispeale see lihtne pragmaatiline lähenemine ei tundu äkki enam õige valik. Küsimus pole selles, miks, küsimus on selles- kas need, kelle pragmatism iial ei rauge, ei ole lihtsalt kohanud seda “mida on sul kaotada? kõike!” -tunnet?

Jah, muidugi ma tean, et see kõike pole kaugeltki mitte tõsi. See on illusioon. See on see vatist maailm, mille enda ümber ehitanud oled, seal on soe ja mugav. Ja igav. Julge hunt läheb ikka metsa, rind rasvane ja kere kuule täis, või kuidas see rahvatarkus ütlebki.

I g a t a h e s. Ikka jube hea on, et mõni vahel astub sisse, lööb saapaga näkku, ütleb, et tõuse ja kõnni.