Jep, mulle meeldib see lugu 
Ma olengi siuke imal ja romantiline…
Ilmselt on see kahanevast kuust või mõnest muust samaväärsest loodusnähtusest, aga mul on jälle hingel maailmamured. Ma olen küll korduvalt öelnud, et ma pole suurem asi sotsialist, aga paistab, et mingi osa minust on. Vaatasin eile üht filmi (ja enne seda veel üht filmi, Good Will Huntingut, mis on väga vähesel määral järgneva jutuga seotud, ent natuke ometi, sest ka sealt jooksis see teema läbi) ning … jäin mõtlema sõjale.
Meie elame siin suhteliselt turvalises ühiskonnas, reaalset ohtu meil pole ja siit turvalise mätta otsast on väga lihtne öelda, et ma olen sõdade poolt või vastu. (Mina, muuseas, ei ole vastu. Õigem oleks öelda, et ma pean sõdu niisama paramatuks kui meie kliima halba ilma, mismõttega olla selle vastu siis? Inimesed on alati sellised olnud ega muutu kunagi ja kindlasti on mingil moel sõjad meile kasulikud, ühesõnaga, ma ei ole nende vastu.) Aga kui su turvalise mätta otsa tuleb sinu vastu istuma keegi otse sõjast (ja ma pea silmas sõdurit!), keegi, kes elas seal, siis sa enam ei ütle, et sa oled vastu. Sa ei ütle üldse midagi. Sa langetad pilgu, sest sa ei saa talle otsa vaadata. Sest tema silmades on nii palju sellist, mida ta ei pea ette kujutama, mille kohta ta ei pea arvamust kujundama, tema silmades on kõik see, mille peale sina oma arvamusega mitte kunagi ei tule isegi. Sa langetad pilgu, sest sul on kahju, sul on valus ja sul on häbi.
Ma olen vaadanud neid mehi, kuulanud neid mehi, kes on läinud sõdima. Ja mul on hakanud kahju neist, keda nö vabastatakse. Sest need mehed pole mitte pisinatukenegi tekitanud minus tunnet, et ma tahaks nende poolt vabastatud saada. Nemad lähevad sinna sõda mängima. Mitte kaitsma mingeid väärtusi. Kindlasti mitte kõik. Ja arvatavasti ka mitte need, keda mina olen kohanud, arvatavasti on nende üleolev sarkasm ka lihtsalt selleks, et varjata hirmu ja varjata oma inimlikku nägu. Ma loodan.
Kui ma kohtasin seda naist Bosniast ja seda meest Serbiast, siis mul oli suur kiusatus küsida. Aga mida sa nimelt küsid? KUIDAS sõda oli? (Jugoslaavia sõda, mäletate ehk ajaloo tunnist, kes liiga noor) Nii ma siis ei küsinudki ja lootsin, et tuleb jutuks kunagi ikka. Noh, tavapärane vestlusteema- kui ma kasvasin üles sõja ajal… Tuligi korra jutuks. Nad vaatasid teineteisele otsa ja ütlesid suht sama- muud polnud häda midagi, aga neil polnud tulevikku. Lihtsalt ei olnud. Neil oli sõda. Neil sai alati keegi surma ja alati pommatati mõni maja maatasa, aga nad käisid ikka koolis ja poes ja elasid. Neil lihtsalt ei olnud tulevikku. Oli tänane päev.
Ja ma mõtlen, et kas nii ongi? (mina pean ette kujutama, nii kehvasti või hästi, kui ma oskan) Kas nii ongi, et elad rahumeeli edasi ja lihtsalt ignoreerid seda, et su ümber käivad lahingud? Noh, nagu sa ignoreerid mõnes viisakas seltskonnas oma tüli ühe seltskonna osalisega, tead küll, et teie vahel seisab justkui suur roosa elevant, aga teeskled, et ei ole midagi? Vaatad kõrvale, lähed üle tee, kui midagi on maas, mis vanasti oli inimene….
Kas pole mitte hämmastav, kui lihtne on meil teha suur probleem tühisest asjast (et keegi unustas midagi sinu jaoks tähtsat näiteks…), ja samas kui … sama lihtne on leppida, et sul pole tulevikku. Inimvõimetel ikka ei ole tõepoolest piire. Kui, siis ainult füüsilised piirid.
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”
Esiteks pulm. Mida ma ei näe küll kuskilt tulemas, aga unistada ikka võib. Ükskõik, kes tuleb ja laulab, see lugu, mida nad Tanel Padarilt laenavad, on siin:
Ja diskor muidugi tuleb ja laseb vastu hommikut nagunii kõiki neid lugusid. Strangers in the Night´i ja Can´t take my eyes off of you (mõnes kiiremas esituses) ja Love Story´t … jne jne
Matusega on oluliselt lihtsam. Seda näed või ei näe tulemas, vahet pole, ta tuleb ikka. Ja on üks lugu, mida ma kunagi kuulsin esimest korda Sõpruse kinos (või oli see Kosmos?) ning ma mõtlesin kohe tol hetkel- see lugu sobib suurepäraselt matusele!
Kolm blogijat… Ma võtan oma tuttavad, nii on lihtsam. Ehkki kodus hommikul selle üle mõeldes näis mulle, et mida kauem ja paremini kedagi tunned, seda raskem on teda üheainsa looga sildistada.
Nõnda. Liisi (http://kampus.pri.ee/)
Mul endal oli raske seda lugu valida. Ma hakkasin miskipärast kuulama Jeweli vanu lugusid esimese hooga, sest see vana möödunud sajandi Jewel tuletab mulle alati meelde meie tutvumist. Aga proua Monk ütles, et pole kahtlust, see lugu on hoopis see lugu, niisiis see lugu jäi.
Mari (http://missjuuni.wordpress.com/)
Ma tean, et sel lool on segadusttekitavad sõnad vast, aga mulle hirmsasti see lugu meeldib ja minu meelest ikka üsna kümnesse 
No mis ma saan teha, sinust kirjutatud lugu!
Ja siis Mona (http://tussutommik.wordpress.com/)
Ma tunnistan jah, et ma olen siinkohal ehk natuke ajas kinni jäänud, aga me ei näe enam nii sageli ja mul on käesoleva aja Monat raske ühe looga kirjeldada. Too lugu aga… on läbi ja lõhki selle aja Mona, mil me sagedamini nägime
Üldiselt on see vahva mäng. Võta ükskõik milline oma sõber või tuttav ja proovi teda ühe muusikapalaga kirjeldada, no ei olegi nii lihtne! Mõnega on lihtsam, see lugu tuleb kohe pähe, teisega tuleb palju erinevaid lugusid paljude erinevate külgede jaoks, aga ühte ainust ei leia. Helbeke on Saaremaa valss, proua Monk arvab nii. Sarkasmi kuninganna on Madonna Vouge. Lihtne, näete jah, nii lihtne, kui tunned vähe aega. Samas Krissu? Ei tulnud ühtegi tabavat lugu pähe. Proua Monk ise- ma olen absoluutselt hädas, ei tea, mis lugu oleks see üks lugu. Mina?
Täna, kas teate, täna keskpäeva paiku, kui päike säras üle puulatvade ja päikesepoolses küljes (ausalt, ma tean, et jube äge oleks öelda lõunakaares vmt, aga ma ei jaga neist ilmakaartest muhviga lihtsalt vaatamise järgi, ainult kaardi peal jagan) sulas lumi ja oli soe, täna keskpäeva paiku mulle tundus korraks, et õhus on natuke kevadet Ma tean, et see on ennatlik tunne. Ma tean, et tuleb veel palju lund ja palju käredat pakast. Ma tean, et millalgi märtsis me hädaldame, et see igavene talv ei lõpegi. Ma tean. Aga mis siis. Täna oli korraks kevad!
Mul pole olnud vahepeal ühtegi head mõtet peas, mis vääriks kirjapanekut. Mul on olnud palju häid mõtteid peas, mis ainult mulle korda lähevad. Võib-olla mõnele veel.
Nädalavahetusel juhtus mulle pihku (no, mis juhtus, mu õde pistis selle mulle pihku ja suht vägisi sundis mind lugema, ja et ma polnud küllalt innukas, luges mulle ettegi) üks väike brošüür (google väidab, et on selline kirjapilt, pidin kontrollima, piinlik), mille oli koostanud keegi mulle kaugelt sugulane, kes oli põhjalikult uurinud meie suguvõsa. Põhjalikult. Ulatudes tagasi kuhugi aastasse 1650 või midagi säärast. Selline vahva brošüür iseenesest. Vanal paberil, vanas kirjas, vanas kirjakeeles. Pikad nimekirjad, nagu Piiblis on, et see sündis sel aastal ja suri sel aastal ja temale sündis see jne jne. Mulle hakkas silma kaks üllatavat asja- esiteks oli väikelaste suremus ikka tohutult suur, ja mitte isegi väga ammu. Ja teiseks- nad panid oma surnud lapse nime järgmisele lapsele. Alguses tundus imelik (et mitte öelda- õõvastav), aga peale mõningast lugemist näis see juba loogiline. Ehk oli see suremus sedavõrd tavaline neile, et nad võtsid seda vähemtraagiliselt? Kuigi ega ma ei kujuta ette (isegi olles selle lause juba kirja pannud), kuidas saab sellist asja võtta vähetraagiliselt, ükskõik kui harjunud sa oled. Võib-olla oli lihtsalt selline komme? Praegu peetaks seda imelikuks. Praegu, kui keegi nii käituks, püüaks me teda tugevalt nõustamisele suunata.
Noh, müts maha, et keegi on viitsinud sellega tegeleda. Uurida. Ja kirja panna. Ent … ent olles brošüüriga ühele poole saanud, mõtlesin mina, et … see pole mulle tähtis (onju, mitte et ma üldse viitsiks ise sellist tööd teha, kui ka oleks tähtis!). Mulle pole tähtis teada, et mu esiesiesiesi(ilmselt veel mõni esi-)isa oli keegi Hans Undrits. Geenid annavad küll palju, aga palju on siiski sellist, mida geenid ei anna. Ma võin lugeda, et kuskil liinis on palju heliloojaid, aga mis siis? Pealegi näib mulle, et väikese Eesti jaoks polegi suurt rohkem vaja kui paari inimest, kes võtaks sugupuu joonistamise ette ja õige pea jooksevad need omavahel kokku. Samas, ma tean, et on inimesi, kelle jaoks see on tähtis. Nemad teevadki. Ja nemad hindavad seda tööd. Mitte et ma ei hindaks. Ma saan ratsionaalselt aru töömahust, aga see ei tekita minust emotsioone ega hinnanguid. Üldse.
Pikalt kestnud puhkus on mulle mõjunud võõrutavalt. Tabasin end ühel õhtul mõttelt, et ma saan elada ilma selle osata oma elus. Oma ametinimetuseta. Selle konkreetse siis. Ma ei ütle, et ma saan elada tööd tegemata, vaevalt küll, me ju suures osas defineerime end töö kaudu. Lihtsalt hea on olla. Riigiasjad ei ärrita mind. Halvasti organiseeritud asjad ei ärrita mind. Kiirustades tehtud otsused ei ärrita mind. Inimesed ei ärrita mind. Tasus võtta 35 päeva puhkust. Tasub võtta, kui on võimalik, võtke
Praegu… parasjagu tunnen ma puudust ühest restoraniõhtust hea veini, maitsva toidu ja mõnusa vestlusega Ma arvan, et me peaksime seda tegema. Sõbrad? Millalgi? Varsti
Vahel lihtsalt võtavad argiasjad nii palju ruumi ja kogu jutuaja, et tekib tunne, et tahaks nüüd igavikulistest asjadest rääkida … mõistate?
(palun, sinu auks )
Niisiis, ma puhkan. Küll juba jah, kaks nädalat (ning ees on veel 3 nädalat ). Aga et mul oli siin üksjagu toimetamist päevasel ajal, siis minna kuhugi kaugemale… lihtsalt ei saanud. Ja praeguseks tunnen, et poleks vist ka tahtnud. Sest mis on veel parem puhkus, kui tunda iga päev, et midagi pole vaja planeerida, kuhugi ei pea tingimata minema. Ärkad, millal ärkad ja teed, mis pähe tuleb. Tõeliselt mõnus Mu senise elu sisse pole juhtunud varem kordagi nii pikka puhkust, alati on see olnud maksimaalselt kaks kolm nädalat pikk. Just siis, kui jõuad ära harjuda, et pole vaja tööle minna, saab see läbi. (Nii et olgu tänatud need seadusemuutjad, kes ütlesid, et kasutage oma vanad puhkused ära, muidu jääte neist ilma!).
See päevane kinniolek sunnib kasutama fantaasiat, kuidas õhtut sisustada. Laenasin kellegi raamaturiiulist lugemist, valisin teoseid pealkirjade järgi. Parasjagu on käsil S. J. Gouldi Vääriti mõõdetud inimene. Ja … lihtsalt uskumatu, ma pole varem sattunud lugema raamatut, mis mind samavõrd palju igal sammul vihastaks. Olgu, ma olen ka alles 89. leheküljel ja loodan asja paranemist. Siiani ta toob näiteid 18., 19. sajandi kirjutistest, kus muidu lugupeetud ja pealtnäha targad inimesed räägivad oma arvamusest mustanahaliste kohta. Ma ju teadsin, et neil (neegritel) olid omal ajal rasked ajad. Ent ealeski ei tulnud mul pähe, et nii rasked. Asi pole pelgalt selles, et nad on teist värvi ja neid peeti alamaks rassiks, oh ei, see on leebelt öeldud! Võib-olla mõistan ma nüüd ka pisut rohkem nende justkui geenides olevat viha oma mineviku pärast. Ma oleks ka vihane, mitu elu järjest. Sama palju kui vihastab, see ka üllatab mind. Mul endal ei tuleks pähegi arvata, et teist värvi kui valge inimene on mitte lihtsalt teisest rassist, vaid teist liiki, aga loomulikult ei tule mul see pähegi, mind on sünnist saati teiste tõekspidamiste järgi kasvatatud ja õpetatud. Ja ma ei saa mitte kunagi teada, mida ma arvaksin siis, kui mind oleks teistmoodi õpetatud.
Mu õhtuseks lemmisaateks on saanud Õhtusöök viiele. See üllatab mind ka. Esmajoones seetõttu, et kuidas inimesed ometi mahutavad enda sisse 4-käigulise õhtusöögi! Ja seejuures veel- kuidas nad mahutavad enda sisse nii palju alkoholi. Ma oleks selle koguse juures väga, väga,…. väga purjus. Või siiski mitte, kui ma suudaksin samal ajal nõnda palju süüa. Aga see selleks. Viis võõrast eestlast ühes ruumis on ka ilma alkoholita naljakas vaatepilt. Esimesel õhtul on nad enamasti tagasihoidlikud ja sõnakehvad, järgmistel aga joonistuvad välja juba inimtüübid. Kes võtab teravalt sõna läbi lilledeprisma; kes loeb selle mõtte ära ja muigab endamisi; kes ei saa üldse mitte midagi aru ja vatrab omal-”olen hirmus tark ja oskan igal teemal jube pikalt rääkida”-viisil edasi. Söögid seejuures… ohhho, need söögid. On selliseid toite, millest ma ealeski kuulnud pole ja absoluutselt iga osaleja teab rääkida, et “temagi on proovinud seda teha ja temal ei tulnud eriti välja” (hmm, siit moraal- Krissu, ma pole küllalt palju su juures õhtusöögil käinud!). On selliseid lihtsaid toite. Ja on… palju peekonit. (Ma ise söön ka kaunis palju peekonit. Mulle meeldib selle maitse). Ent siiski…
Kokkuvõttes olen ma õppinud, et popp on mähkida kõik oma toidud niisiis peekonisse, ja mõistlik on vältida sibulat, küüslauku ja kitsejuustu, kuna need kolm on kõige sagedamini kellelegi vastumeelt.
Sellele vaatamata ei ole ma hakanud kodus rohkem süüa tegema. Ma olen hoopis viimased kolm päeva mõelnud, et mulle meeldiks, kui selle nädala saate sekretär Evelin oleks minu kontoris sekretär. Ta on seda tüüpi inimene, kellega oleks lõbus
Lugesin üht huvitavat raamatut. Ei olnud mingi juturaamat, ma pole niiväga juturaamatu inimene. Tähendab… loen ikka, loomulikult, neid ka. Aga seda parema meelega, mida enam kirjutatu näib nagu kellegi lugu millestki, mis oli päriselt. See selleks. Niisiis see raamat. Oli raamat füüsikast, geneetikast, statistikast, bioloogiast. Mis tema päris algne idee oli, ma muidugi öelda ei oska, aga mulle jäi lõpuks mulje, et tema algne idee oli öelda- miski pole maagiline, miski pole jumala käe poolt saadetud, kui sa täiesti ratsionaalselt pelka statistikasse viitsid süveneda. Jah, üsna asjakohane teema mu enda jaoks ka. Mitte kaua aega tagasi ma rääkisin maagilisest. (Õnneks ma kustutan oma vanu postitusi, nii et tagasivaatamisel pole mingit mõtet, neid kirjutisi pole enam). Et kui mõelda, et suheldes ühe inimesega, suhtlen ma läbi inimvõrgustiku kolmekümne tuhande inimesega, siis mis saab veel olla sedavõrd maagiline? Loomulik, et kuskilt sealt kolmekümnetuhandesest võrgustikust jõuavad minuni kõik asjad, mida ma vajan, tahan ja salaja soovinud olen…
Mida ma hiljuti küsisingi- bioloogiline protsess, sest keskkond võimaldab? Näib nii, et on tõepoolest. Ent ärgem heitkem meelt. Ükskord ammu ütles keegi mulle- ma arvan, et inimese elus on täpselt nii palju armastust, kui palju asju ta armastuseks nimetab (muuseas, seda ütlesid sina, kes sa nüüd just ütlesid, et ma ei kirjuta sinust midagi huvitavat, järelikult pole sul põhjust enam varjata, et sa mu blogi loed!). Ja eks see on kõigega nii. Inimese elus on täpselt nii palju maagiat, kui palju ta maagiaks nimetab. Ehkki seesama raamat väidab, et õigupoolest saab kolme lihtsa liigutusega ära näha, kui palju maagiat su vestluskaaslase elus tõenäoliselt on 
Mul seisab ees üks ütlemata põnev nädal.
Ja lihtsalt nii muuhulgas … ärme unusta, et iga kord, kui me ütleme: “keegi peaks…”, siis meil seisaks meeles, et need keegid, kes peaks, oleme me ise
Nii, mu kallis sõber Kanaaridelt,
Nüüd on jäänud loetud nädalapäevad, kui see aeg saab täis ja sa tuled tagasi, lennuhirm juba hiilib vaikselt ligi? Ma mäletan küll jah, seda päeva Olde Hansa terrassil. Ent rohkem süüd on sel meeõllel kui emmal-kummal meist, et see mõte su pähe elama kolis. Ja mõtle, see oli palav suvepäev! Ilus soe Eestimaa suvi, mitte see paukuv pakane, mis meil praegu õues on. Säärane, et iga kord, kui hakkad uksest õue minema, mõtled korra veel esikus põhjalikult järele, kui hädasti ikka on vaja minna. Säärane, millist mina oma täiskasvanueast ei mäleta. Säärane, et kui temperatuur ajutiselt miinus 7le tõuseb tavapärase miinus 14e asemel, on tunne, et kisub juba sulale ja milleks see kampsun enam mantli all vajalik, soe on ju! Aga küll sa saad seda ise tunda õige pea
Ma ei viinud sind lennujaama. Ma arvasin, et ma hakkan sinust puudust tundma. Sest see on üsna pikk aeg. Ja kes mulle reede õhtuks plaane teeb, kui sina Kanaaridel peesitad. Aga vaat, siis, kuidas tegelikult läks. Pärast kolmandat päeva, kui sa enam ei helistanud, ei seganud mind su äraolek sugugi. Nüüd küll, nüüd tõesti, kui see tagasisaabumise päev lähedal on, ootan ma kannatamatult. Neid Krissu tehtud õhtusööke ja veinitamisi Chicagos ja su soovilugusid X-is, mis keskmise noore panevad nördinult pead vangutama.
Novot. Aitab küll, tule tagasi. Pole siingi nii hull midagi. Umbes kahe kuu pärast annab pakane järele ja juba praegugi näeb aeg-ajalt päikest säramas. Ja kollase kõhuga tihased on peaaegu sama värvilised kui teie papagoid. Ja inimesed, vähemalt pooled siin Tallinnas, räägivad eesti keeles. No ja… mina ju olen siin
Tervitades,
sinu sõber Eestist
Mul on üks säärane sõber, kes ütleb, et kui hoiad end tegutsemas, siis see piuksuv emotsionaalne külg ei pääse löögile. Mis on nähtavasti tõsi.
… ja siis on see blogi. Mõtlen aeg-ajalt, et kirjutaks siia midagi. Avan lehekülje, valge ruut vaatab vastu. Aju hangub. No mitte nii, nagu ta oskab hanguda nende seltskonnas, kelle kuuldes tahaks aina kuldmune muneda, ent iroonilisel kombel … Noh, teate küll, tuttav tunne igaühele, ma arvan.
Seda valget ruutu siin vaadates ujuvad pinnale ühtäkki kõik need mõtted, mille ärahoidmiseks oled leiutanud endale tegevusi. Loed raamatuid. Füüsikast. Peamiselt füüsikast. Sest saati, kui mu keskkooliaegne pinginaaber ükskord füüsika tunnis mõtlikult küsis mult: “See ruum siin lõpeb nende seintega, aga kus lõpeb universum?”, käib see küsimus mind ikka ja jälle kummitamas. Ja ma ei otsi vastust. Sugugi mitte. Lihtsalt loen asju, mis tekitavad lisaküsimusi. Jah, just, selleni välja, et me ise, pisikesed putukad, MIKS me ikkagi tuleme? Loomulik bioloogiline protsess, sest keskkond võimaldab? Või midagi sõnulseletamatult imelist?
Sõnulseletamatult imelist on parem vastus muidugi. See võimaldab kõiki kohtumisi (üle)tähtsustada … või vähemalt vaadata kellegi silmadesse ja öelda (kasvõi iseendale), et neis on midagi erilist. Üldsegi mitte naeruvääristavalt kirjutatud praegu. Sest tunne ju on selline. Nagu oleks … midagi erilist. Järgmine küsimus, kust kurat see tunne tuleb?
Aga elu pole Grey Anatoomia ega mõni romantiline film ja üks kaadrisse visatud pilk ei anna põhjust eeldada õnnelikku lõppu ja üks kaardisse visatud puudutus ei tähenda, et selle taga oli mingi lugu, mida me kõik kohe kuulma hakkame. Ehk seepärast neid filme tehaksegi, et mõnikord inimesed tahavad, et need asjad midagi tähendaksid? Et neil oleks mingi lugu. Sest muidu need ununevad ja neid pole viimaks justkui olnudki. Sest mälugi tuhmub.
Elu on päris. Ja päriselus kukub lõpuks ikkagi nii välja, et see, mis saab õiguse olemas olla, see ka võidab. Mis on loogiline. Ja normaalne. Ja tervislikum igal juhul. Ja millest kirjutatakse ajalugu ja mida mäletatakse. Ja mis ongi kokkuvõttes elu. See, mida me näeme, kui me hiljem tagasi vaatame. Ja me ei vaata sellele tagasi sugugi vähemtähtsa tundega…
Jah, ma tean- pole tähtis, mida keegi peab õigeks vastuseks, sest me ei saa tõde nagunii kunagi teada.
Novot. Need mõtted selle valge ruuduga siis. Valged ruudud ei ole kuigi inspireerivad, peab tõdema.
Ja siinkohal tähtis teadaanne:
arvestades minu tohutut usku enda võimetesse, tungiv palve- palun mitte teha minu kodus minu kuuldes sellist nalja, et vaatad mõtliku näoga toas ringi ja küsid: “kas sa oled mõelnud tapeedi vahetamisele?”
Sest teate, mis! See on kuradi raske töö ja seda ei saa enam pooleli ka jätta!
Mul on tunne, et täna peol jäävad joogid joomata, sest ma jaksa klaasi ka käes hoida. Huhh.
Lugesin hommikul ajalehest kommentaari ühe tööpostil surmava vigastuse saanud oskustöölise kohta- tubli töötaja oli ja kuidagi elatas ennast selle palgaga ära.
Ma ei pea end küll just ülemäära suureks sotsialistiks, aga sellised asjad ajavad mul ikka kopsu üle maksa küll. Inimesed, kes teevad rasket füüsilist tööd, ausalt ja täiskoormusel!, elatavad ennast kuidagi ära!!!
See ei ole hetkel teema, et ühe haridustee pikkus on 17 või 20 aastat ja teise oma võib-olla 9 ja loogiline ongi, et ühe palk on ka suurem kui teise oma, küsimus on ikkagi selles, et isegi minu, darvinisti jaoks on vastuvõetamatu mõte, et tööl käiv inimene ei suuda end ära elatada. Selle peale ma ei taha isegi mõelda, et lisaks neile “kuidagi ära elavatele” on meil ligi 100tuhat töötut. Palju meil seda tööealist rahvast ongi, 650tuhat maksimaalselt, 100tuhat sellest hulgast on väga suur arv, kohutavalt suur. Siinkohal (kui ma juba selle mõtte endale pähe lubasin) tahaks küll nendele riigijuhtidele vastu vahtimist anda, kes optimistlikult ütlevad- hullem on möödas. Olete käinud viimasel ajal nende kuidagi ära elavate ja üldse mitte kuidagi ära elavate juures uurimas, on nad nüüd õnnelikud ja tunnevad end turvaliselt, sest hullem on ju möödas?
Novot.
Ei, mul ei ole valmis lahendust peas olemas. Ma pole tahtnud isegi süveneda neisse numbritesse. Ja KUIGIVÕRD (ehkki ma arvan, et see pole ka päris õige) saan mina pugeda selle taha, et valmis lahenduste väljamõtlemine ei ole minu töö. Aga meil on suur hulk inimesi, kelle palganumbrisse on see sisse kirjutatud, et sellele mõelda!
Värsked kommentaarid