Istusin trammis, kulgesin tasakesi kodu poole, olin tulnud just ühe 4-aastase juurest, päike paistis ja ma mõtlesin, kuidas kuumusega harjub nii kiiresti. Esimene, teine päev on palav ja raske, järgmised päevad tunduvad taevalikult mõnusad, nii et mõte tuleva esmaspäeva väidetavalt 10-kraadisest ilmast tekitab tahtmise see kuumus kinni haarata ja mitte käest anda.
Lapsed on lihtsalt vaimustavad. Mind on alati võlunud see võimalus kõrvalt vaadata, kuidas nende arusaam maailmast kujuneb ja areneb. Ja on kummaline tagantjärele mõelda lausetele, mida oled kuulnud, olles veel ise laps, teiste täiskasvanute suust. Lausetele, mis olid hinnangud, põhimõtted, rahvatarkused. Lausetele, mida ise püüad kindlasti mitte öelda. Sest annad endale aru, kuidas laps sind kuulab ja sinult õpib ja ei taha talle sisse juurutada väärarusaamu. Ei taha teda hirmutada. Ei taha temas äratada sallimatust. Las see kõik tuleb omal ajal, sest tuleb nagunii elukogemusega.
Mõnikord ma mõtlen tagasi õpetajatele ja küsin endalt hämmastusega, kuidas nad said oma enda tõekspidamisi säärase tõe pähe levitada?! Kas neil ei tulnud pähe, et lapsed ei oska veel suhtuda kuuldusse kerge kahtlusega? Kui ma ütlen, et jalg kasvab hauast välja, siis laps usub seda. Või et kõhus hakkab kasvama õunapuu. Või et tuleb kuri inimene ja viib sind ära, kui sa sõna ei kuula. Olgu, need näited on näited, mida öeldakse väikelastele, õpetajatel pole sellega kuigi suurt pistmist. Ent mõte jääb samaks.
See selleks. Ühesõnaga, ma istusin trammis. Ja pidasin taaskord aru, mida mõtlesid meie kauged esivanemad, kes pidasid heaks ideeks siia pimedale põhjakaldale pidama jääda. Nähtavasti tulid nad toidu järgi. Mere äärde. Aga saabus ju talv ja on enam kui kindel, et tol ajal polnud need talved raasugi soojemad, pigem ikka veel krõbedamad. Kas neil ei tekkinud mõte, et pole arukas siia randuda? Koguda rasva naha alla ja toitu sahvrisse (või mis iganes seda sahvrit tollal asendas) ja küttematerjali kuuri, et üle elada see aeg, kui on peaaegu kogu aeg kottpime ja absoluutselt liiga külm. Kas D-vitamiini puudujääk ei masendanud neid kevade hakul?
Ja kas meil on selle pärast siiani see tohutu kogumisvajadus (mida me nimetame nüüd moodsalt asjade kultuseks!), et see on meile juba geenidesse sisse kodeeritud, aga tänapäeval pole enam otstarbekas koguda, sest me oleme teinud oma elu siin nii mugavaks, et odavam on hetke vajaduste järgi osta?
Aga võib-olla tõesti peaksin ma selliste ilmadega mütsi kandma, oleks pea selgem ja mõttetuid kasutuid emotsioone vähem? 
Hm ja kuna minevik juba sellisel ootamatul moel mu uksele koputas ja mind mitmeks päevaks sinna tagasi vaatama sundis, mille ma ammuilma selja taha jätnud olin, otsustasin, et olgu peale, ma koputan ise ka mineviku uksele. Veelgi kaugemale. Aega, mida ma ei taha mäletadagi. Sest mul on tunne, et see oli üks teine inimene, kes pole mina. Ning see inimene ei tee mulle isegi nalja, pigem on ta nagu hästi hoitud saladus, mis ei tohiks iialgi välja tulla. Ma saatsin kirja sinna minevikku. Kui ta ei vasta, siis pole ma midagi kaotanud, kui ta vastab, on mul ehk võimalus … haruldane võimalus vaadata veel üks kord nendesse silmadesse, mis mind kunagi väga ammu nii palju mõjutasid ja saada vastus, kas need asjad peaksidki jääma sinna, kus nad juhtusid, sest nende roll on täidetud ja see roll saigi olla tähtis ainult sel hetkel… või on raasuke tõde selles, mida ma aeg-ajalt kahtlustan- me kohtume täpselt õigete inimestega, aga sageli täiesti valel ajal. Eks siis näha ole, mis saab.
Ja milline iroonia- ma olen oma uues kodus elanud vaevalt kuu ja mul tekkisid kohe lemmiknaabrid ja o t s e l o o m u l i k u l t kolisid nad ära!!! Vaatasin, et korter on vaba ja ootab uusi üürilisi ja lootus jääb, et ma saan uued lemmiknaabrid. Ja ma tean küll, mida Krissu Universum sellest arvab. Aga ma olen naiivne optimist 
Sest auto ise ja arvele võtmine ja liikluskindlustus ja kütus tegid mu pangaarvel päris korraliku suurpuhastuse.
